Koduloo uurimine Eestis

Eesti Kodu-uurimise Seltsi andmetel sai kodu-uurimine ehk koduloo uurimine alguse 1637. aastal Johannes Claudius Risingi ilmutatud "Kõnest Tartus linnast", milles muuhulgas öeldi, et oma kodukoha mittetundmine on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida ja uurida on samavõrd kiiduväärt kui austav.

Pärast väljatoodud kõnet ilmus 1644. aastal Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust. 19. sajandist pärinevad andmed nii balti-saksa kui ka juba eesti soost uurijatest nagu näiteks Otto Wilhel Masing, Jakob Hurt, Jaan Jung ja Mihkel Veske. Pärast sajandivahetuse pöördelisi sündmusi hakkasid koduloo uurimisega tegelema ka mitmed seltsid nagu Eesti Üliõpilaste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum. Eesti Üliõpilaste Seltsi juude loodi 1912. aastal ka kodumaa tundmaõppimise osakond, Eesti Kirjanduse Seltsi juurde kodumaa tundmaõppimise toimkond.

Eesti Kirjanduse Seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonna liikmetest Mihkel Kampmaa oli ka see, kes ahvatles kodu-uurimistööle õpetajaid. Nii hakati talletama ka koolide ajalugu. Alates 1920. aastast alustati ulatusliku maakondade kirjeldustööga. Välja anti 8 mahukat maakondlikke koguteoste köidet. Kohtadel koguti täpne algmaterjal. Eesti Kodu-uurimise Seltsi andmetel tegi Tartu linna-uurimise toimkond tähelepanuväärset tööd. Ilmus koguteos "Tartu", mille metodoloogilise peatüki eest pälvis Edgar Kant Pariisi Teaduste Akadeemia auhinna.

Rahvaliikumiseks muutus kodu-uurimine Eesti Kodu-uurimise Seltsi andmetel esimesel iseseisvusperioodil, mil rahvusliku samastumise tung oli suur. Tol ajal tegid geograafia kabinetile kaastööd rohkem kui 300 inimest üle Eesti, lisaks hulk loodusteaduste ning ajalooerialade tudengeid. Töötasid ka piirkondlikud kodu- uurimise seltsid.

ENSV ajajärgul ulatus harrastuskodu-uurijate arv 5000 inimeseni. Suuresti tänu toimuvatele kodu-uurimispäevadele maakondades, mis äratasid huvi kodukandiloo vastu. Taasiseseisvunud Eestis püsis Eesti Kodu-uurimise Seltsi liikmeskond 150 piires. 1990-ndate lõpust alates on see arv hakanud kasvama, ulatudes tänaseks 230 liikmeni. Üle Eesti on lisaks seltsi liikmetele ka laialdane huvilistering, kes küll Eesti Kodu-uurimise Seltsi liikmeskonda ei kuulu, kuid on innustatud kodulugu uurima.